Äripäeva Põllumajanduse Äriplaani konverentsi raames korraldatud vestlusringis tõdeti, et kuivati on põllumehele hädavajalik tootmisvahend, mistõttu investeering uue kuivati rajamisse teenib farmerit vähemalt lähemad 30 aastat.
Kui probleemi kogu Eestile üldistada, siis olukord on praegu selline, et uusi kuivateid ja viljapunkreid ehitatakse küll hoogsalt, aga üldiselt teraviljakasvatajatel kuivatus- ja ladustamisvõimsust siiki pigem napib.
Vahetatakse välja, ehitatakse uusi
Teraviljakäitlusseadmete müügiga tegeleva OÜ Agroekspert juhataja Ivo Sinivee ütleb, et vanade kuivatite ümbervahetamisega alustasid põllumehed umbes kümmekond aastat tagasi, praegu käimasolev protsess seisneb selles, et seniseid kuivativõimsusi täiendatakse ja seadmeid vahetatakse praegu üsna agaralt erinevatel põhjustel välja – kellel jääb võimsust väheks, kes hindab oma seniseid seadmeid vananenuks jmt. Mingil ajal 10–15 aastat tagasi ehitati mitmed kuivatid ka veidi vale projektiga, nii et mõne aasta pärast selgus, et ettevõte ja selle viljakogused kasvavad siiski kiiremini kui kuivati võimaldab kasvada ning ka need kuivatid on nüüdseks enamasti juba täpselt vajadusi arvestavaks ümber tehtud.
Agroeksperdi müügijuht Urmas Nigula ütleb, et mida suuremaks ettevõtted kasvavad, seda enam paisuvad ka nende vajadused. Kui saagid lähevad heal vilja-aastal suureks, siis tuleb kohe ilmsiks ka kuivatamise ja vilja ladustamise probleem. Tema sõnul vajab Eesti põllumees ideaalolukorras hinnanguliselt tuhatkonda kuivatit ning kui praegu ehitatakse neid umbes paarkümmend aastas, siis on veel päris pikk tee minna.
„Ega suundumus ongi selles suunas, et põllumees tahaks vilja rohkem hoiustada, et kevadel, näiteks märtsikuus müües märksa paremat hinda saada, selle asemel, et kogu saak sügisel kohe pärast koristamist maha müüa,” selgitab Nigula.
Tema sõnul peab tänapäevane kuivati probleemideta vastu 15–20 aastat, pealegi on need konstrueeritud sedasi, et neid saab pidevalt uue pealetuleva tehnoloogiaga täiustada.
Nigula on ka seda meelt, et investeeringuid planeerides tasub laialt uurida ja mitu korda üle küsida, et hinnalt kallid kuivatusseadmed saaksid ikkagi just need kõige õigemad, mida ettevõte täpselt vajab.
„Pikaealise investeeringu puhul on väga oluline, et ei soetataks endale mingeid asju, mis hiljem jääksid farmerile taagana kaela peale,” ütleb ta.
Pank ei pea kuivatit heaks tagatiseks
Paistevälja OÜ juhatuse liige Meelis Mändla märkis, et kui 20 aastat tagasi ehitati teraviljakasvatusega tegelevasse talusse uus kuivati arvestusega, et see on umbes poole suurem kui vajadus ette näeb, siis mullu jõuti olukorda, kus kuivativõimsust jäi juba poole võrra vähemaks kui vaja ning tuli püsti panna uus kuivati. Mändla nendib, et kuigi nüüd kuivatamise probleem lahenes, siis asemele kerkis ladustamise mure, sest punkreid kuiva vilja hoiustamiseks napib.
Ta peab kuivatit teatud mõttes teraviljakasvataja jaoks kindlustuseks, sest pole ju mõtet areneda, uut tehnikat soetada, paremat kvaliteeti taga ajada, kui sa põllult toodud vilja kuivatada ei saa.
„Ega muidu ellu jää, kui järjest paremini ei tee,” märgib Mändla. „Praegu jah, kuivatusvõimsus on meil olemas, aga nüüd hakkab punkrimajandusest vajaka jääma.”
Ühe murekohana toob ta välja tõsiasja, et millegipärast ei sobi kuivatid pankadele laenude tagatiseks – kui on hea aasta, siis saaks põllult tuleva suhteliselt juba kuiva vilja ka teenusepakkuja juures kuivatatud, aga kui on kehv aeg, vili märg, siis seda 30protsendilise niiskusesisaldusega vilja on juba narr viia teenusepakkuja kuivatisse. Nii märga vilja saab kuivatada, aga kindlam on seda teha ikkagi omaenese kuivatis.
„Pangad ütlevad, et kuivati ei ole kuigi likviidne tagatisvara, et seda on keeruline müüa, kui põllumees laenu ei suuda tagasi maksta,” räägib Mändla. „Kui kuivati on õige koha peale rajatud kompleks, siis on sellel minu meelest kindlasti järelturg olemas, ka siis, kui pank peaks selle tagatisvarana müüki panema.”
Mändla hindab, et kuivatit ei vaheta keegi välja edevuse pärast – see on pikaajaline rahapaigutus, mis kestab agrofirmas oma 30 aastat ja rohkemgi. Sel põhjusel on ka väga oluline, et see lüli – vilja kuivatamine – töötaks kogu viljakasvatuse terviklikus ahelas tõrgeteta ja murevabalt.
Rohepööre ei tohi põllundust ära nullida
Tänavu Äripäeva põllumajandustootjate edetabelis esikohale tõusnud Aru Põllumajanduse OÜ juhataja Andres Lindam märgib, et kuivati pole viljakasvatajale mingi luksustoode, vaid meie klimaatilistes tingimustes hädavajadus – Kesk-Euroopa farmer seda ehk ei vaja, aga meie siin teisiti ei saa. Meil kasutatavad seadmed on lisaks ka hoopis teistsugused kui kusagil lõuna pool Euroopas kasutatavad. Need on võimsamad, suuremad ja ka maksavad sellevõrra rohkem.
„Meie viljakoristuse n-ö aken on väga lühike, maksimaalselt paar kuud, sestap peame majandama väga paljude erinevate viljasortidega, varajastega, hilistega, kasutama tipptasemel tehnoloogiat, tegutsema kiiresti ja olema nutikad,” iseloomustab Lindam Eestimaa teraviljakasvataja tööpõldu. „Ka meil on vaja uut kuivatit, aga nüüd on peale tulnud tarneprobleemid, tehased ei jõua nii palju toota, kui nõudlust oleks, ja kui ongi vajalik seade kusagil olemas, siis ei suudeta seda kohale toimetada.”
Tema sõnul kujutab üks tänapäevane kuivati endast sisuliselt väikest eraldiseisvat tehast, mistõttu sinna pädevaid operaatoreid leida pole kaugeltki lihtne ülesanne.
Rohepöörde muutuste tuules olevast põllumajandusest rääkides leiab Andres Lindam, et jah, me peamegi muutuma, aga oma sadakond aastat kogutud kiirust ei saa paari aastaga maha pidurdada.
